Sugulussidemete ja esivanemate uurimine on viimasel ajal muutunud järjest populaarsemaks. Kui veel veerand sajandit tagasi tegelesid sellega peaasjalikult asjaarmastajatest kodu-uurijad, siis tänapäeval on huviliste ring laienenud. Suguvõsa võivad omal käel uurida ka professionaalse ettevalmistuseta inimesed. Valdkonna tõusust räägib seegi, et seda on muu arenenud maailma eeskujul Eestiski tasulise teenusena pakkuma hakatud.
Et saada oma esivanematest rohkem teada, tasub esmalt suulisel teel andmeid koguda. Kõige paremaks allikaks on teadagi inimese bioloogilised vanemad ja vana(vana)vanemad, samuti lähemad sugulased: onud, tädid, vanaonud ja -tädid. Kurb kogemus sunnib rõhutama, et kui oled asunud koguma oma suguvõsa kohta andmeid ja mälestusi, siis vana ja vana-vana põlvkonnaga suhtlemist ei tohiks edasi lükata. Mõnikord teavad ka nooremad sugulased nii mõndagi, seega tasub esivanemate kohta uurida ka näiteks onude ja tädide laste käest, näiteks juhul kui onude ja tädidega pole lihtne ise silmast silma kohtuda. Samuti tuleb järele uurida, kas sugulaste seas pole ehk mõnda genealoogiaga, sugupuuteadusega tegelevat inimest. Tema käest oleks kõige lihtsam andmeid koguda – muidugi juhul, kui ta nõustub neid loovutama. Tavaliselt on asjaarmastajatest suguvõsauurijad igati vastutulelikud oma uurimistöö tulemusi jagama. Mõned neist on koostatud sugupuid ka interneti avarustesse riputanud (näiteks Kuldkeppide sugupuud aadressil www.aai.ee/~tarmo/Kuld.html).
Vanematelt sugulastelt saadud andmetega on üldjuhul võimalik jõuda ajas tagasi 20. sajandi algusesse või vähemalt selle esimesse poolde. Sageli siiski ei mäletata näiteks vanavanemate täpseid sünni- ja surmakuupäevi. Seega võib mõnikord juhtuda, et teabe otsija peab juba esimese Eesti Vabariigi aega puudutava info leidmiseks pöörduma arhiivide ja muude dokumendikogude poole. Osa 20. sajandi genealoogilistest dokumentidest on kättesaadavad vaid piiratud kasutajate ringile. 20. sajandi ajaloos on väga suur osa nõukogude ja Saksa okupatsiooni poolt korda saadetud repressioonidel. Pea igal eestlasel on lähedasi või kaugemaid sugulasi, kes on kannatanud kas ühe või teise terrorirežiimi käes. Sageli jutustavad arhiivitoimikud vägagi huvitavaid saatuslugusid, milleni jõudmiseks tasub vaeva näha. |
